Kirikus on palju teistmoodi kui tavaliselt, sest avalikud jumalateenistused ei ole enam lubatud. Sakramente vajame ometi sama palju, kui auto kütust ja sakramentaalne elu ei tohiks peatuda pikemaks kui tingimata vajalik, näiteks selleks, et mitte teisi oma kohalolekuga nakatada. Kirikusse on ka eriolukorras kõik jätkuvalt oodatud pihtima, palvetama ja armulauda vastu võtma. Tulla saab kas kiriku tavalisel lahtiolekuajal või kohtumist eraldi kokku leppides.

Praeguses eriolukorras näitab kõik, et olukord ei parane nii kiiresti, nagu sooviksime - peame ennast ette valmistama pigem pikaajalise maratoni kui kiirjooksu jaoks. Tähtis on mitte väsida palvetamast nende eest, kes peavad praegu otsustama ja vastutama: peaministri, valitsuse eest; samuti nende eest, kes oma erilisel viisil inimesi teenivad - haiglatöötajate, politseinike ja kõigi eest, kelle õlgadel on kriisi lahendamise vastutus.

Oluline on valmistuda selleks, et me väljume praegusest kriisist tunduvalt vaesemana kui enne. Kui aga materiaalne kaotus on paratamatu hind inimelude päästmiseks, on see igal juhul väärt investeering. Vaesuski võib saada õnnistuseks, kui vaid suudame kokku hoida ja raskusi ühiselt kanda ning seejuures mitte unustada võimalusi, mis aitavad meil üheskoos tulevikku ehitada. Väiksus võib olla meile suureks abiks, kui on vaja ühiskond uuesti käima panna.

Mõned hõiskavad juba praegu, et me tuleme kriisist välja paremate inimeste ja parema ühiskonnana. Et see tõepoolest nii ka läheks, on meil kristlastena suur ülesanne olla teistele eeskujuks ning mitte võtta seda endastmõistetavana - on vaja palvetada ja mõtiskleda selle üle, mida Jumal tahab meile praegu öelda. Katekismus küsib ja vastab:

106 Mis peame me mõtlema nendest õnnetustest, mis tabavad inimesi siin maailmas?

Õnnetustest, mis tabavad inimesi, ei või arvata, et nad tulevad juhuslikult, või pimesi kõikumata saatuse läbi, vaid pigemini kui Jumala saadetud karistus jumalakartmatuile; hoiatuseks ja äratuseks jumalakartlikele, usu prooviks ning kinnituseks lootuses, armastuses ja usalduses Jumalale.

107  Kuidas suhtub Jumal oma ettenägelikkuses sellesse tohutusse kurjusse, mida inimesed arendavad?

Jumal, kes ise mõjutab kõike heaga ja edutab, mis toimub tema tahtmist mööda, keelab ja karistab kurja ja takistab seda; talub isegi seda vahetevahel, seades sellele omapoolse eesmärgi, mis lõpuks korda läheb tema tahtmist mööda.

Ainult siis, kui julgeme igaüks eraldi ja ka üheskoos palves otsida vastust küsimusele, miks see kõik nüüd ja praegu juhtub, saab Jumal meid õpetada ja kasvatada Tema taevase kuningriigi jaoks, sest Tema on meile andud vankumatu lubaduse, et nendele, kes Jumalat armastavad, tuleb kõik ühtlasi heaks. Ta ei ole lubanud, et tulevad ainult head asjad ja head ajad, aga Tema kindel lubadus on, et kui meie vaid armastame Jumalat, siis tuleb ka raskustest midagi head. Me ei tohiks seda hetkekski unustada nüüdki, kui peame tähistama ühtesid kurvemaid ülestõusmispühi Kiriku ajaloos - mitte miski ega mitte keegi ei või meid lahutada Kristuse armastusest. Kui me kõnnime eraldi, aga ikka üheskoos Jeesuse jälgedes teel üles taevase Jeruusalemma poole,  kui me oleme Temaga koos palvevõitluses Ketsemani aias, kui me saame sakramentaalselt või vaimselt vastu võtta Kristuse ihu ja verd – siis seda kõike tehes saame ka sellel aastal teineteist tervitada: Kristus on üles tõusnud - jah, Ta on tõesti üles tõusnud! Tema on võitnud surma ja Tema annab meile ka võidu koroonaviiruse üle, kui aeg on käes.

Kui me ei saa armulauda vastu võtta nii tihti, kui sooviksime, siis palvetagem koos püha Alphonsus Liguoriga: ”Mu Jeesus, ma usun, et Sina oled tõesti kohal pühas altarisakramendis. Ma armastan Sind üle kõige ja igatsen Sind oma hinge. Kuigi ma ei saa Sind praegu ses pühas sakramendis ihulikult vastu võtta, tule siiski vähemalt vaimselt mu südamesse. Ma võtan Su vastu ja ühendan end täielikult Sinuga, nagu Sa oleksidki juba seal; ära lase mind iial Sinust lahutatud saada. Aamen.”