Rootsi mälestised Eestis
Hans Lepp
Peatükk 21. Vormsi
Kui sõita kevadel mööda Vormsit (Ormsö), märkame, et peaaegu kõikjal võsametsas kasvab sireleid ja metsistunud õunapuid. Mõnikord võib põõsaste vahelt leida umbrohtu kasvanud elumaja vundamendi või üksiku suure kivihunniku.
Vormsil elas enne Teist maailmasõda umbes 2500 inimest, enamik neist eestirootslased. Tõenäoliselt tulid rootslased Vormsile keskajal. Rannarootslased elasid oma saarel ligikaudu seitsesada aastat. Läbi aastasadade säilitasid nad oma elukorralduse ja algupärase murdekeele. Erinevalt eesti talupoegadest, oldi vabad talupojad, kuid saadi tundma ka julma mõisahärrat. Kuninganna Kristina ja Karl XI välja antud ajaloolised dokumendid tõendasid nende vabadust ja aitasid veidi kaasa võitluses ülemvõimu vastu.
19. sajandi teisel poolel toimus rootslaste hulgas kultuuriline ärkamine. Samaaegselt tihenesid sidemed Rootsimaaga ja riigirootsi toel avati mitmed rootsi rahvakoolid. Rootsist tulid misjonärid, vaimulikud, õpetajad ja muuseumitöötajad, kõik täis entusiasmi ja soovi aidata nõu ja jõuga edendada eestirootslaste elujärge. Vaatamata suurtele muutustele ja arengule, mille Eesti ühiskond tegi läbi 1920- ja 30-ndatel aastatel, jätkus elu eestirootslaste külades endisel moel. Hariti maad ja püüti kala, ehitati paate ja käidi merel. Elu möödus kindlas rütmis.
Puhkes Teine maailmasõda. Nõukogude võim paigutas Osmussaarde (Odensholm), Pakri saartele (Rågörna) ja Naissaarele (Nargö) sõjaväebaasid ning nende saarte asukad olid sunnitud kodupaigast lahkuma.
Eestirootslased muutusid rahutuks. Saksamaa kutsus kõik baltisakslased koju. Kas ka Rootsi riik ei peaks Eestis elava väikese rootsi rahvakillu eest hoolitsema? Pärast Saksa okupatsioonivõimude ja Rootsi valitsuse vahel peetud läbirääkimisi otsustati, et Eestis elavad eestirootslased saavad sõita Rootsi. 1944. aasta hilissuvel ja sügisel, kui venelased jälle Eestisse tungisid, viidi laevadega üle mere sama hästi kui kogu eestirootslastest elanikkond. Noored mehed, kellel polnud õigust kaasa minna, läksid salaja üle mere väikestel paatidel. Ka vormsilased lahkusid oma saarelt. Ainult väike osa jäi paigale. Alles jäid ka majad ja aiad, mille uus võim pahatihti maha põletas või küttepuudeks saagis. Ei hävitatud sireleid ja õunapuid, mis varakevadisel õitsemisajal aitavad vormsilaste järeltulijail leida oma esivanemate elupaiku... Saare keskel, Hullos, asub Vormsi kirik. Esimene puukirik ehitati juba 13. sajandil arvatavasti saarele tulnud rootslaste poolt. 14.sajandi keskel sai kirik uue kivist kooriruumi, mis on tänaseni säilinud. Kiriku kivist pikihoone ehitati 1632.aastal. See on ilma võlvide ja tornita lihtne ehitis. Lage hoidsid üleval tugevad postid. Kellatorni asemel oli kell kiriku läänefassaadi kellaluugis. 17. sajandi teisel poolel sai kirik uue kantsli ja altari. Viimatinimetatu oli kivist valmistanud kujur Georg Baselaque ja see oli kingitus Magnus Gabriel De la Gardie lt, kes mõned aastakümned oli olnud Vormsi valitseja.
Vormsi kiriku sisevaade
Nii kantsel kui tore altar kadusid kirikust Teise maailmasõja lõpuperioodil. Kuna kirik oli mitu aastat tühjalt seisnud, otsustasid Vormsi uued võimumehed, et sisustus tuleb eemaldada ning sundisid saksa sõjavange kirikupinke välja vedama ja põletama. 1950-ndate aastate keskel oli kirik sedavõrd segi löödud, et kolhoos "Uus Elu" ei julgenud seal oma heinugi hoida. Selleks, et heina läbi akende sisse ajada, peksti katki kõik aknad.
Osaliselt lõhuti plekk-katus, tänu millele kukkus mõne aasta pärast osa lage sisse. 1980-ndate aastate algul oli vormsilaste pühamu nii lootusetus seisus, et keegi ei uskunud, et selle võiks veel kunagi kirik saada.
Nagu Fööniks, tõusis ka Vormsi kirik tuhast. Tänu vabatahtlikele annetustele ja nii Rootsis kui Eestis elavate endiste ja praeguste vormsilaste majanduslikule abile algas 1988. aastal kiriku remont. Kaks aastat hiljem, olevipäeval, 29. juulil 1990, taaspühitseti Vormsi kirik. Laeva "Baltic Star" pardal tulid Rootsist tuhanded vormsilased, et olla tunnistajaks kiriku taaspühitsemisele.