Rootsi mälestised Eestis

Hans Lepp

 

Peatükk 14. Gustav II Adolfi monument Tartus

Gustav II Adolfi monument Tartus on Rootsi ja Eesti vaheliste sidemete tähtsamaid sümboleid. Praeguse kuju avasid kuningas ja kuninganna 23. aprillil 1992 riikliku visiidi ajal Eestisse. Uue Gustav Adolfi kuju sisseõnnistamine oli suur päev Tartu ajaloos ja juba 23. aprilli varahommikul oli vaatamata halvale ilmale kogunenud suur hulk inimesi.

Gustav II Adolf on tartlaste seas alati suure au sees olnud. Ülikooli rajamine on eestlaste silmis praeguseni tähendusrikkamaid sündmusi. Seepärast tõi suurt rõõmu juba 1928. aasta, mil Eesti iseseisvuse kümnenda aastapäeva auks püstitati ülikooli taha Gustav II Adolfi kuju. Ausamba kinkis Rootsi-Eesti ühing ja selle avas peapiiskop Nathan Söderblom. Kuju valmistas rootsi skulptor Otto Strandman ja see seisis oma kohal 1950-ndate aastate alguseni, mil nõukogude ametivõimud otsustasid selle kõrvaldada. Keegi ei tea täpselt, kuhu kuju viidi, kuid ajaloolased oletavad, et see sulatati üles ning pronksi kasutati Lenini kuju valamiseks. Kivialus monteeriti lahti ja alusplaat kaeti mullaga.

Gustav II Adolfi monument Tartus

1980-ndate aastate lõpus tegid tudengid ausamba kohale lumest Gustav II Adolfi kuju. See juhtum äratas tartlastes lootust näha peagi taas oma linnas ülikooli rajaja mälestusmärki. Erinevaid teid pidi hakati otsima võimalusi ja 21. augustil 1990 teatas Uppsala ülikool, et võib tartlastele uue Gustav II Adolfi kuju kinkida. Göteborgi raekoja ees seisva Bernt Fogelbergi valmistatud kuningakuju mudeli järgi valati 1992. aasta kevadel Tallinnas uus kuju.

Nagu juba nimetatud, on Tartu ülikooli rajamine siiani tähtsamaid sündmusi Eestimaa ajaloos. Ülikooli mõtte liikumapanevaks jõuks oli Gustav II Adolfi õpetaja Johan Skytte, kes 1629. aastast oli Liivimaa kindralkuberner. Skytte kiirustas, sest kasvav haldusala vajas nii rahu- kui sõjaajal haritud inimesi. Ka kuningas pidas seda vajalikuks ja niisiis polnud mingit takistust, kui ta 1632. aasta varasuvel Nürnbergi välilaagris Tartu ülikooli asutamiskirjale alla kirjutas. Tartu ülikooli rajamine oli ajendiks Rootsi ja Eesti vaheliste kultuurikontaktide uutele vormidele. Vaatamata sellele, et ülikooli pühitsemisel öeldi, et kool on avatud nii vaestele talupoegadele kui rüütliseisuse esindajatele, olid Tartus eelkõige rootsi tudengid ja enamik neist ei kuulunud aadlike hulka. Kuigi suur osa professoreist olid sakslased, tegutses Tartus ka rootslasi. Üks tuntumaid neist oli J. G. Gezelius, kellest hiljem sai Turu (Åbo) piiskop. Tuntumate tudengite hulgast võib nimetada keeleteadlast Urban Hiärnet.

Ülikooli tegevus katkes 1656. aastal, kui venelased linna tungisid, selle rüüstasid ja põletasid. Seejärel läks aega 1689. aastani. Käisid mitteametlikud läbirääkimised, et viia ülikool üle Narva. See mõte kohtas vastuseisu, kuna Narva linn leiti olevat täis armatsejaid ja kaubitsejaid ning seega polnud seal tudengeile sobivmiljöö. Ülikooli hilisem periood oli lühiajaline. Juba 1699. aastal ähvardas Tartut uus kallaletung ning ülikool koliti Pärnusse, kus see tegutses kuni 1710. aastani.

Eesti iseseisvumisega asus Tartusse elama grupp rootsi ja soome teadlasi. Rootslaste hulgas olid arheoloogiaprofessor Birger Nerman, kunstiajaloolane Helge Kjellin ja latinist, professor Johan Bergman. 1931 asutati rootsi keele õppetool, mille rajaja oli Per Wieselgren. 1933. aastal tuli Tartusse professor Sten Karling, kes õpetas seal kunstiajalugu kuni Nõukogude okupatsioonivõimud ta Eestist välja saatsid.