Rootsi mälestised Eestis
Hans Lepp
Peatükk 22. Rootslased Hiiumaal
Päev pärast putši Moskvas, 20. augustil 1991 püstitati Hiiumaale (Dagö) Reigi kiriku lähedale monument nende hiiurootslaste mälestuseks, kes 210 aastat tagasi, s.o. 20. augustil 1781 olid sunnitud lahkuma oma kodukohast ning rändama Lõuna-Venemaale, kus nad rajasid Gammelsvenskby.
Hiiurootslased tulid Hiiumaale keskajal tõenäoliselt praegusest Edela-Soomest. Nagu ülejäänud rootsi talupojad, olid ka nemad vabad ja võisid viidata vabaduskirjale, mille oli välja andnud Saksa Ordu 1470. aastal. Kirjades oli öeldud, et rootslased vabastati teokohustustest, kuna nad maksid maksu. Vabaduskirjade sisu kaotas vähehaaval oma väärtuse ja juba ajal, mil Jacob De la Gardie oli Hiiumaa valitseja, muutusid tingimused karmimaks. Võitlus rootsi talupoegade ja mõisahärrade vahel kestis terve 18. sajandi ning kulmineerus sajandi lõpus, kui Carl Magnus Stenbock omandas Kõrgessaare mõisa, millele rootslased allusid. Aja jooksul jõudsid uudised rootsi talupoegadest ka Peterburgi, kus keisrinna Katariina laskis välja anda dekreedi, et Hiiumaa talupojad peavad välja rändama türklaste käest vallutatud aladele Lõuna-Venemaal.
Mälestuskivi hiiurootslastele
Nii algas pikk rännak Läänemere rannalt Dnepri jõe alamjooksule. Väljarändamise kuupäevaks määrati 20. august 1781. Ligikaudu tuhat inimest lahkus sel päeval kodusaarelt, et 1. mail 1782 jõuda oma uude elukohta. Teel surid neist enam kui pooled.
Esimesed sõnad, mida nad oma uues elukohas laususid, olid: "Nüüd oleme me korralikult tüssata saanud". Enne lahkumist lubati rootslastele nii maju kui ülesharitud maad, selle asemel tuli aga hakata kaldanõlvale auke kaevama, et katus pea kohale saada. Esimesed aastad olid uusasukatele rängad ning paljud neist surid. 1783. aastal oli elus vaid 135 hiiurootslast. Kuid aja jooksul kasvas välja väike ühiskond, kus kõneldi arhailist rootsi keelt ja hoiti nii kaua kui võimalik elus Hiiumaalt kaasa võetud rootsi traditsioone.
1920-ndate aastate lõpus räägiti Rootsis ühe vana rootsi küla elanikest. See oli seotud palvekirjaga Gammelsvenskbyst saada taasühendatud oma hõimlastega. Pärast pikka ja väga bürokraatlikku protsessi sai lõpuks selgeks, et Gammelsvenskby elanike palvekiri on saanud vastuse. 22. juulil 1929 lahkus 888 inimest Gammelsvenskbyst, et Punase Risti abiga läbi Euroopa Rootsi jõuda.
Taasühinemine esiisade maaga, millelt nende esivanemad olid lahkunud sadu aastaid tagasi, ei olnudki nii lihtne ja mõned neist pöördusid Ukrainasse tagasi. Mõned asusid elama Kanadasse. Rootsis said paljud endale talumaa Gotlandil, kus nad igal aastal 1. augustil kohtuvad Roma kloostris.